Üks kask meil kasvab õues...
Suure-Jaani Gümaasiumi kaseveeb

27 veebruar 2006

Milline on arukask, teised kased?


Põhjapoolkera arktilistel aladel, parasvöötmes ja lähistroopika mäestikes on kokku 60 liiki kaski, neist enamik asustab Ida-Aasiat ja Põhja-Ameerikat. Kased on heitlehised, ühekojalised, valguslembesed tuultolmlejad puud või harvemini põõsad. Paleobotaanilised leiud tõestavad kaseliste esinemist juba ülem-kriidi ajastul. Sugukonna esindajatele on iseloomulik ektotroofne mükoriisa ehk seenjuur, hambulised rootsulised lihtlehed ning varakult langevad abilehed. Isasurvad on alati rippuvad, emasurvad võivad olla nii rippuvad kui ka püstised.
Kase väikesed tiivulised seemned (pähklikesed) valmivad urvas soomuste kaenlas õitsemisaasta sügisel. Kask võib oma kergeid seemneid tuulega üsna kaugele lennutada, olles üks esimesi puuliike, kes raiestikke ja metsatulekahjudest laastatud alasid asustab. Selliseid esmasasustajaid taimi kutsutakse pioneerliikideks.
Kase puit on kollakas- või roosakasvalge, veidi läikiv, elastne, võrdlemisi kõva. Pinnase suhtes on kased leplikud, kuid aiapuuna kaske kasvatades peab arvestama, et kaskede juurestik on maapinnalähedane ning nõudlikud taimed vajavad kase naabruses enam hoolt. Aru- ja sookask on külmakindlamaid puid kogu taimeriigis, kasvades ainsate looduslike puudena Islandil.
Arukase lehed on kahelisaagja servaga , rombjad, paljad, pisut nahkjad. Aastased oksad vahatäppidega, paljad. Puu ise võib sirguda kuni 35 m kõrguseks ja elada kuni 150 aasta vanuseks, kuuludes seega keskmise elueaga puude hulka. Raamatu "Eestimaa rekordid" andmetel on meie kõrgeim arukask 36-meetrine ning jämedaim ümbermõõduga 4,4 meetrit. Vanima puu elueaks hinnatakse enam kui 200 aastat.
Tihtipeale ei osata sookaske arukasest eristada. Eks nad ole ju mõlemad ühtmoodi tavalised ja nende kasutamisvõimalusedki on ühesugused. Kuid neil vahe tegemine polegi igakord nii keeruline. Kõigepealt võib märgata, et ühtedel kaskedel on oksad rippuvad, teistel aga rohkem taeva poole suunatud, teine on sookask. Siis võib kaugelt tähele panna veel puu tüve: sookasel on see peaaegu aluseni valge või siis vaid õhukese musta korbaga, arukasel aga paksu sügavate lõhedega korbaga juba üsna noores eas ja üsna kõrgele välja. Kui puule lähemale minna ja oksa lähemalt vaadelda, võib märgata, et sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud, kuid arukasel pole üldse karvu, on vaid vahatäpid. Sookase leht on ümaram, arukasel peaaegu rombjas. Ning lõpuks, ega nimesidki puudele päris juhuslikult panda - sookask kasvab niiskemas kui arukask. Urbasid on neil kahesuguseid: ühed on isasõitega, need ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad alles kevadel ja on isasurbadest lühemad. Kase vili on kahe tiivaga pähklike.
Madal kask on kaseperekonna liikidest üks tavalisemaid rabastuvates metsades, sooniitudel, madalsoos, siirdesoos ja isegi päris rabas. Harilikult on ta kuni inimesekõrgune põõsas, vaid harva veidi pikem. Tema tüvi ei kasva kuigi jämedaks, ta väga palju harunev. Teiseks on tema püstised oksad üpris tugevad ja jäigad, eriti võrreldes arukasega. Sagedamini võib madalat kaske kohata Eesti ida- ja edelaosas.
Madal kask kasvab Eestis katkendlikult, vaid sobivates kasvukohtades.
Vaevakase nimi viitab taime vaevalisusele, väikesel ja hädisele välimusele. Põlvepikkusena on ta enda kohta võimas puu ja puusakõrguseni ulatudes lausa hiiglane. See ei ole seepärast, et muld oleks kehv, valgust vähe või niiskust liiga palju – ta lihtsalt on selline oma tavaliste kasvutingimuste juures. Mõnikord ei ületa ka mitmekümneaastase puu kõrgus paarikümment sentimeetrit. Kuid viljakale mullale istutatult võib vaevakask teinekord isegi puukujuliseks kasvada.
Kuid igal juhul on ta väga huvitav rabataim. Oma kaunite tillukeste ümarate lehtedega tekitab ta jõhvikate otsijates alati sooja ja lähedase tunde. Temas on midagi, mis mõjub inimesele rahustavalt. Võib-olla on see tema visadus, millega ta asustab kõik niiskemad kasvukohad, visadus, millega seemned lendavad tuulega või ujuvad vooluvee abil kõikvõimalikesse mülkaisse. Ta kasvab nii madalsoos, siirdesoos kui ka rabas, lisaks veel rabastuvatel niitudel ja metsades, ka niiskes lodumetsas.
Omapärased on ka vaevakase lehed, nende järgi on hea seda liiki määrata. Need on tillukesed ja ümarad, läbimõõduga umbes üks sentimeeter. Tihti aga on erinevalt teistes kaskedest tema lehtede laius suurem kui pikkus.

Kasutatatud materjalid:
http://bio.edu.ee/taimed
http://www.tba.ee/Lood/Kask.html
http://www.loodus.ee/el/vanaweb/

Koostas: Kaupo Kuresson 10A
Õp. Ly Valdmaa